Eluring

Sulle anti üks elu,
üks süda, üks hing.
Pisitilluke valu,
pikk eluring.
Kaks silma, suu, nina,
keha, mõistus ja vaim,
pisut teadmisi varuks:
näe, see on loom, see on taim!
Siis tõmmati lahti
kriiksuv raudvärav seinas.
Sind jõhkralt lükati välja -
mine õpi maailma leina.
Sa käisid lõpmatuid teid
otsides nuttu,
et saaks tagasi sinna,
kus teised on, ruttu!
Sinna, kus ei keegi
endasse usu,
kus naer ja õnn
on ammugi kustund.
Kus noor ootab vanadust,
vanamees surma
Nii tavaks on olla,
mis sest, et kõik kurvad.
Kõigi saatuseks kõndida
sissetallatud radu
Põrgusse -
unusta, mil taevalaotus kadus.
Pole kellelgi jätkunud
julgust eirata käsku,
tehku noor nagu meie kord
ja õnn mööda lasku.
Kuid kõndides maailmas
juhtus midagi uut -
tundmatul teeristil
nägid tõlda ja suurt,
suurt paksu meest,
kes naeratas laialt,
ja polnud kuulnud ta teest,
mida mööda pead käima.
Ta õpetas sulle
naiivsust ja rõõme,
käskis sul võtta
elupeekrist suuri sõõme.
Rääkis, mida tähendab
kõike tahta ja saada.
Rääkis soovidest, unelmaist
ja andis sulle kaasa
pisut tahet ja julgust,
andis usku ja lootust.
Võttis ära põrguhirmu,
andis paradiisiootust.
Ei pannud sa tähele,
kuis kadus vana rada käest.
Nüüd läbi soode ja metsade
oma rada tegid kõigest väest.
...
Nüüd aega on möödnud,
oled õnnelik, rahul.
Kappad mööda maailma
nii et hobune vahul.
Siis ükskord sa teeristil
peatuma jäid.
Ja sealt tuleb poiss
ning sulle näib,
et sinu minevik tuleb -
rõõmuta, kurb.
Tahtes tagasi Põrgusse,
kus ootab Surm.
Oled unustand ära
mis teed ta sult küsib -
hirmunud, tilluke,
täiesti üksi!
Sa võtad tal käest
ja juhatad sinna,
kust algab tee,
mida julge võib minna.
Räägid, et tee lõpus,
mida rajab ta ise
on ootamas õnn,
kui oled vaid visa.
Teda õpetad veel
ja teele siis saadad
ja kõik, mis said sina kord
annad tal kaasa.
Mõtled veel, et kas jaksab ta
lõpuni minna
või pöördub ta tagasi,
tagasi sinna,
kus tee paistab lihtsam
ja vaeva ei ole
ning ei hooli ka sellest,
et õnne, rõõmu seal pole.
Kuid äkki leiab ta veel
oma õnne ja elu,
äkki trotsib ta hirmu
ja vaeva ja valu.
Äkki kohtab kusagil
metsateel
veel üks õnnetu poiss
õnnelikku meest.

-Agnes
    "Massimõrvmasin on oma töö teinud."

Filosoofia on hingevalu teadus

Mõtle sellele. Ei, ära lihtsalt arva, et sa mõtled, vaid lase ennast vabaks ja sukeldu sellesse, võta see omaks. Kuula selle mõtte kõla, vaatle ülesehitust ja Mõtle.
Tunne.
Tunneta!
Selles tahumatus labaselt lihtsas lauses peitub tõde, mis oma varjatud kujul on tegelikult kõigile teada - kui mitte mõistusega omaks võetud, siis vähemalt on tal olemas kohake kuskil sügaval hingesopis, kus ta vaikselt oma sügavaid juuri kasvatab ja mõnel hetkel äkitselt tervelt ja võimsalt üles sirgub, nii et sul ei jää midagi muud üle kui sellele anduda ja see omaks võtta.

Inimese mõtted on kinni tema emotsioonides. Ka kõige helgemad pead on paratamatult takerdunud omaenda inimhinge lõksu, mis ei lase nende mõtetel lennata kättesaamatuile piirimaile, saades vabaks kõigest, mis seob inimest selle maaga - ei! - nad jäävad inimesega ühele tasandile, et teadvustada just täpselt seda, mida instinktid peavad esmatähtsaks - see mis toimub nüüd ja praegu. Kõik, mis jääb meist kaugemale, peabki sinna jääma ja me ei saa sinna midagi parata. Kui tahame elada selles maailmas inimesena, kes nii-öelda "tavainimese" moodi funktsioneerib, ei pääse me sinna kaugesse ihaldatud paika kunagi. Tegelikult ei suuda me seda soovi endale isegi sõnastada - me vaid tunneme selle vaikset hõngu oma elu kõige imelistematel ja kauneimatel hetkedel.

Kõige sellega tahtsin ma jõuda ühe punktini - filosoofia on tekkinud hingevalust. Rõõmsad inimesed ju ei filosofeeri, neil pole seda vaja. Alles kurvematel, lootusetutel, väsinud hetkedel hakkab inimest vaevama sõna "Miks?" - ja sellest see kõik tegelikult ju alguse saigi. Kui süübida filosoofia olemusse ja hakata mõtlema sügavamaid mõtteid, on juba tunduvalt märgata kurvemat alatooni, aga samuti ka vaimse arengu suurt hüpet. Läbi kannatuste inimene õpib ja areneb - pole siis ime, et inimesele hakkab juba loomu poolest külge arenema igatsus olla kurb - see on see, mis paneb meid hindama rõõmu, äratab meis tundeid ja võimaldab meil läbi kunsti pürgida kõrgemale, kus läbi sellesama kurbuse võib saada õndsaks.

Tahan lihtsalt kirjutada

Tükk aega oli mul mingisugune psüühiline blokk peal - ma ei suutnud üldse loometegevusele keskenduda, ei suutnud midagi luua. See on kestnud mõned kuud. Alles paar päeva tagasi tulin mõttele, et tahaks uuesti hakata blogi kirjutama. Seda blogi ma inglise keelele üle ei vii. Seda kahel lihtsalt põhjusel: esiteks, keel räägib meist palju ja muudab meie mõtte- ja kirjutusviisi. Mulle meeldib eesti keel. Ma tahan mõelda eesti inimese mõtteid. Oma emakeeles saan ma olla see kes ma tegelikult olen: inglise keeles kirjutades tuleb välja minu näiliselt sügavam, kuigi tegelikult võltsim pool. Teiseks, valdan eesti keelt paremini, kui inglise keelt ja seega on mu mõtteid eesti keeles kirjutades parem jäädvustada.

Kuigi enamasti kirjutan eesti keeles, siis mõned postitused on arvatavasti siiski inglise keeles - mulle meeldib inglise keele kõla. Enamasti on need ainult luule ja mõned tekstid, mille varjatud mõte sobib inglise keelega paremini. Kuid nii vist ongi. Igas kirjas on midagi varjatut. Midagi, mille kirjutaja välja jätab, aga sellele mõeldes vihjab sellele ikkagi läbi teiste mõtete. Seda märkab teine inimene vaid siis, kui loeb mõttega teksti, märgates rohkem ehk isegi ridadevahelisi märkuseid.

Tahan lihtsalt kirjutada.
Me õpime kirjutamist. Kõik ju oskavad.
Kuid kuidas on nii, et mõned oskavad rohkem ja mõned vähem?
Oma mõtete paberile jäädvustamine on kunst.
Kunst seisneb lihtsate mõtete kaunis väljenduses.
Mitte kõik ei suuda luua kunsti. Mitte kõik ei mõista kunsti samamoodi.
See on hea.
Muidu kaoks kirjutamise mõte.
Kirjutamine on ju siiski enese jäädvustamine selle üüratu maailma kultuuri. Ajalukku.
Aja lukku.
Aja Lukk.
Aeg on lukus.
Kuidagimoodi on aeg nii mõõdetav, kuid mõtted muudavad ta nii piiritlematuks.
Mõtted suudavad nii mõndagi piiritlematuks muuta.
Mõtted mahutavad terve maailma ühte momenti ja veel rohkemgi.
Mõtted hõlmavad nii palju. Ja kaovad nii kiiresti.
Vahepeal isegi ei märka, kuni ta täitsa kadunud on.
Ehk millalgi leiad kuskilt riiuli tagant mõne mitme aasta vanuse mõtte.
Nii näed, kui tihti sa muutud.
Blogid on sellise asja avastamise küll natukene lihtsamaks muutnud.
See ongi see.
Anonüümselt on oma päris mõtteid kergem avalikule maailmale kirjutada.
Seega blogides on inimesed teised. Teistsugused oma tavalisest endast.
Ei tea, kas siia nad puistavad enda mõtteid ja tundeid, mida avalik ühiskond taunib.
Kas see on see, kes nad päriselt on. Või võimaldab anonüümsus olla neil just keegi teine.

Oeh.

Mõtted on jälle laiali kandunud ja peitu pugenud, vist tolle juurde, kes vihaselt köögikapi all järjest "Radamsa!" korrutab. Lugege ikka Muumitrolli. See ravib hinge.

Kõike peab vist harjutama. See tekst on suhteliselt pilla-palla. Üleval ei ole tegelikult midagi kirjas. See on harjutamiseks. Küll ma ka meistriks saan. Kunagi. Aga nüüd on uni.

Head ööd!