Mõtle sellele. Ei, ära lihtsalt arva, et sa mõtled, vaid lase ennast vabaks ja sukeldu sellesse, võta see omaks. Kuula selle mõtte kõla, vaatle ülesehitust ja Mõtle.
Tunne.
Tunneta!
Selles tahumatus labaselt lihtsas lauses peitub tõde, mis oma varjatud kujul on tegelikult kõigile teada - kui mitte mõistusega omaks võetud, siis vähemalt on tal olemas kohake kuskil sügaval hingesopis, kus ta vaikselt oma sügavaid juuri kasvatab ja mõnel hetkel äkitselt tervelt ja võimsalt üles sirgub, nii et sul ei jää midagi muud üle kui sellele anduda ja see omaks võtta.
Inimese mõtted on kinni tema emotsioonides. Ka kõige helgemad pead on paratamatult takerdunud omaenda inimhinge lõksu, mis ei lase nende mõtetel lennata kättesaamatuile piirimaile, saades vabaks kõigest, mis seob inimest selle maaga - ei! - nad jäävad inimesega ühele tasandile, et teadvustada just täpselt seda, mida instinktid peavad esmatähtsaks - see mis toimub nüüd ja praegu. Kõik, mis jääb meist kaugemale, peabki sinna jääma ja me ei saa sinna midagi parata. Kui tahame elada selles maailmas inimesena, kes nii-öelda "tavainimese" moodi funktsioneerib, ei pääse me sinna kaugesse ihaldatud paika kunagi. Tegelikult ei suuda me seda soovi endale isegi sõnastada - me vaid tunneme selle vaikset hõngu oma elu kõige imelistematel ja kauneimatel hetkedel.
Kõige sellega tahtsin ma jõuda ühe punktini - filosoofia on tekkinud hingevalust. Rõõmsad inimesed ju ei filosofeeri, neil pole seda vaja. Alles kurvematel, lootusetutel, väsinud hetkedel hakkab inimest vaevama sõna "Miks?" - ja sellest see kõik tegelikult ju alguse saigi. Kui süübida filosoofia olemusse ja hakata mõtlema sügavamaid mõtteid, on juba tunduvalt märgata kurvemat alatooni, aga samuti ka vaimse arengu suurt hüpet. Läbi kannatuste inimene õpib ja areneb - pole siis ime, et inimesele hakkab juba loomu poolest külge arenema igatsus olla kurb - see on see, mis paneb meid hindama rõõmu, äratab meis tundeid ja võimaldab meil läbi kunsti pürgida kõrgemale, kus läbi sellesama kurbuse võib saada õndsaks.
