Tükk aega oli mul mingisugune psüühiline blokk peal - ma ei suutnud üldse loometegevusele keskenduda, ei suutnud midagi luua. See on kestnud mõned kuud. Alles paar päeva tagasi tulin mõttele, et tahaks uuesti hakata blogi kirjutama. Seda blogi ma inglise keelele üle ei vii. Seda kahel lihtsalt põhjusel: esiteks, keel räägib meist palju ja muudab meie mõtte- ja kirjutusviisi. Mulle meeldib eesti keel. Ma tahan mõelda eesti inimese mõtteid. Oma emakeeles saan ma olla see kes ma tegelikult olen: inglise keeles kirjutades tuleb välja minu näiliselt sügavam, kuigi tegelikult võltsim pool. Teiseks, valdan eesti keelt paremini, kui inglise keelt ja seega on mu mõtteid eesti keeles kirjutades parem jäädvustada.
Kuigi enamasti kirjutan eesti keeles, siis mõned postitused on arvatavasti siiski inglise keeles - mulle meeldib inglise keele kõla. Enamasti on need ainult luule ja mõned tekstid, mille varjatud mõte sobib inglise keelega paremini. Kuid nii vist ongi. Igas kirjas on midagi varjatut. Midagi, mille kirjutaja välja jätab, aga sellele mõeldes vihjab sellele ikkagi läbi teiste mõtete. Seda märkab teine inimene vaid siis, kui loeb mõttega teksti, märgates rohkem ehk isegi ridadevahelisi märkuseid.
Tahan lihtsalt kirjutada.
Me õpime kirjutamist. Kõik ju oskavad.
Kuid kuidas on nii, et mõned oskavad rohkem ja mõned vähem?
Oma mõtete paberile jäädvustamine on kunst.
Kunst seisneb lihtsate mõtete kaunis väljenduses.
Mitte kõik ei suuda luua kunsti. Mitte kõik ei mõista kunsti samamoodi.
See on hea.
Muidu kaoks kirjutamise mõte.
Kirjutamine on ju siiski enese jäädvustamine selle üüratu maailma kultuuri. Ajalukku.
Aja lukku.
Aja Lukk.
Aeg on lukus.
Kuidagimoodi on aeg nii mõõdetav, kuid mõtted muudavad ta nii piiritlematuks.
Mõtted suudavad nii mõndagi piiritlematuks muuta.
Mõtted mahutavad terve maailma ühte momenti ja veel rohkemgi.
Mõtted hõlmavad nii palju. Ja kaovad nii kiiresti.
Vahepeal isegi ei märka, kuni ta täitsa kadunud on.
Ehk millalgi leiad kuskilt riiuli tagant mõne mitme aasta vanuse mõtte.
Nii näed, kui tihti sa muutud.
Blogid on sellise asja avastamise küll natukene lihtsamaks muutnud.
See ongi see.
Anonüümselt on oma päris mõtteid kergem avalikule maailmale kirjutada.
Seega blogides on inimesed teised. Teistsugused oma tavalisest endast.
Ei tea, kas siia nad puistavad enda mõtteid ja tundeid, mida avalik ühiskond taunib.
Kas see on see, kes nad päriselt on. Või võimaldab anonüümsus olla neil just keegi teine.
Oeh.
Mõtted on jälle laiali kandunud ja peitu pugenud, vist tolle juurde, kes vihaselt köögikapi all järjest "Radamsa!" korrutab. Lugege ikka Muumitrolli. See ravib hinge.
Kõike peab vist harjutama. See tekst on suhteliselt pilla-palla. Üleval ei ole tegelikult midagi kirjas. See on harjutamiseks. Küll ma ka meistriks saan. Kunagi. Aga nüüd on uni.
Head ööd!
